Kiri peatoimetajalt: kahju, et tänapäeval ei tehta köitvaid lastesaateid

Minu lapsepõlv kulges kõrvuti Eesti televisiooni kuldaegadega. Ka paljud legendaarsed lastesaated võeti linti just sel ajal. Minu lemmik oli «Kõige suurem sõber» ühes oma vanade heade Leopoldi, Postikana, Äpu ja Onu Raivoga. Mäletan, et õppisin isegi kella ära just seepärast, et kindlalt teada, millal on õhtul õige aeg end teleri ette lastesaateid vaatama sättida. Arvan, et olin siis umbes nelja-viiene. Peres oli selline aeg, et nii ema kui ka isa pidid õhtuti tunnikese tööl käima. Eks ma korraldasin mingi paanikaosakonna, et appi-appi, ma ju ei tea, millal «Leopold» algab! Isa siis seletaski: «Näe. Kui väike seier on kaheksa peal ja suur seier kaheteistkümnel, ongi kell kaheksa ja käes paras aeg teler sisse lülitada.» Siiani on see hetk meeles.

No vot. Nagu sa ilmselt juba aru said, olin tõeline Leopoldi fänn. Seal saates sai alati kõvasti nalja. Samas oli iga kord ka midagi õpetlikku … Ja kuna ma olin lapsena kõva joonistaja, ujutasin ma regulaarselt ETV Lomonossovi tänaval asunud postkasti oma kunstiga üle. Ükskord sain tänuks isegi Raivo Järvi joonistatud Leopoldiga postkaardi. Lapse jaoks oli see enam-vähem elu tipphetk. See postkaart on mul tänaseni alles.