Heidy Tamme: „Kahju, et Tiiu Varik haihtus nagu eeter.“

Verni Leivak, 27. november 2019

«Äärmiselt isikupärase maheda sametise hääle, kuid nii kurva saatusega,» iseloomustab tuleval nädalal 75. sünnipäeva tähistavat endist estraadilauljat Tiiu Varikut kolleeg ja ajastukaaslane Heidy Tamme.

«Keegi oli teda turu juures vilksamisi näinud,» sõnab Heidy. «Tore, et Naisteleht teda meenutab, sest kui pole meenutusi, pole ka tulevikku. Võib-olla Tiiu ikkagi näeb ja kuuleb, ükskõik millises peidupaigas ta siis viibib, et teda pole unustatud ...»Tiiu Varik lahkus lavalaudadelt juba aastal 1978. Nüüd, 41 aastat hiljem on üsna tõenäoline, et keegi teda turu juures ei kohanudki. Võis ju lihtsalt nii tunduda, sest aeg-ajalt liigub kinnise iseloomu ja avalikkust pelgava lauljanna suhtes kõiksugu legende.Ühes vähestes antud intervjuudes on naine ise meenutanud, et juba pärast esimesi kontserdireise olla ta kuulujuttude põhjal alasti kusagil Võrus laua peal tantsu löönud. Ja kui nullindatel polnud Tiiut paar päeva Kose aleviku peal näha, hakati uskuma, et ju tappis Varik nii enese kui ka tütre ära. Alles uksele koputanud konstaabel rahustas tormi veeklaasis maha.Vanem ja keskmine põlvkond mäletab Tiiu Varikut selgesti. Eelkõige teleekraanilt ja raadiost, sest nii kurbi silmi ja sametist häält polnud võimalik kellegi teisega segi ajada. Eks teavad teda nooremadki, sest kes siis naise põhihitti, Itaalia laenulugu «Quando, quando» kuulnud poleks. Kuhu aga äärmiselt isikupärase häälega ja noorena nii habras lauljanna kadus, ei suutnud kolme aasta eest välja peilida isegi temast ETVs portreesaate teinud. Ka kõik need, kellega Naisteleht üritas kontakti võtta, jäid Tiiu praeguse elu küsimuses vastuse võlgu.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?