Kultuur: loe
Helina Piip, 27. november 2019
Hooli(tse)mise kunst
Piret Raua raamat «Verihurmade aed» algab kahe võõra naise juhusliku kohtumisega. Justkui põnevikes, on siingi kõik juba avakülgedel olemas. Ajakirja Emme iseteadliku peatoimetaja ja isevärki lapsevankriga vanatädi kanda on pealiin. Kildhaaval saab nähtavaks tanknaise libisemine mööda elu pealispinda ja eaka proua minevikunukrus. Lugu sirutab oma vääte lugeja pilgu all kui valgusejanus taim. Taimeriik saabki siin paljudes seostes suurt tähelepanu. Ka kõrvalliini tegelaste õnnetus armastusloos. Isegi raamatu sisekaaned on oranžid nagu verihurmade piim, mis ühteaegu raviv ja mürgine.