Käsi- ja peatöö

Tõusen homme varem ja puhastan tänased lestad ära,» pomiseb Siim endale habemesse ja paneb kella tirisema. Kalad ju vaja lõuna ajal suitsu panna. «Selle vana ahjuga on need ikka nii palju paremad kui uuema aja tööstuslike ahjudega. Väärib tegemist. Isegi ainult enda jaoks,» lausub ta. «Jajah, kui ikka haridust pole antud, siis peab kätel käia laskma. Õnneks on meil internet, nii saavad lollikesed oma tooteid müüa. Või noh, need, kes väääga traditsioonilisi alasid viljelevad ...» aasin ma teda sõbralikult. Oleme sedasama dialoogi viimasel ajal nii palju kasutanud, et otsustasin ka siin sel teemal sõna võtta. Muidugi parafraseerib see üht kõrget riiklikku kõnet tulevikutööle pühendet konverentsil, kus käsitöötegijaid üheselt madalama haridusega inimesteks liigitati.

Mulle läheb see teema päriselt korda, eriti praegu, sest olen terve suve end peamiselt kätega tehtava töö kaudu teostanud ning võib-olla just seetõttu nii terava selgusega kogenud, kui intensiivset vaimu-, nn peatööd see kõik sinna juurde nõuab. Tõsi, tolles kõnes toodi näitena välja hoopis keegi aafriklane, ent Eestimaa pealinna kaugemad alad on täis inimesi, kes on üha enam ja enam hakanud taas käsitööd tegema. Mitte et see oleks lihtne leib ja kedagi päriselt ära elataks. Ent võimalus midagi imeilusat, võimsat ja maitsvat luua just sel «traditsioonilisel viisil» – mida, mulle tundus, peeti selles kõnes eriti madalaks – on tõeline eneseteostus, mis muudab ka justkui paremaks inimeseks.