Seenelkäik õpetab alandlikkust

Olen tõeline seenefänn. Mulle meeldib nende puhul kõik: nii korjamine, kokkamine kui ka söömine. Seenelkäik ise aga on unelmate puhkuseviiv: ajataju kaob ja sa sulandud loodusesse. Sel pole vähimatki tähtsust, kui suur su saak on. Põhiosa naudingust moodustab lihtsalt metsas kulgemine.

Seente olemusse süüvides leiab sealt palju põnevat. See on terve nähtav ja nähtamatu maailm. Seeni on kõikjal ja need võtavad imelisi kujusid: alates hallitusest ja samblikest, lõpetades kübarseentega, mille jahile suunduvad sügise hakul sajad ja tuhanded meie piirkonna inimesed. Mulle meeldib idee elada sümbioosis ehk koos kellegi või millegagi. See on ka üheselt mõistetav sõltuvussuhe: kui sa need puud maha võtad, kaovad ka seened. Mida sellest õppida?