Dagö, mu arm!

Kas sa kolid nüüd päriselt Hiiumaale? Mis Kadri Keiust saab? Hulluks oled läinud või? Umbes sellised, õnneks ka risti vastupidised on ­olnud sõprade ja tuttavate reaktsioonid kuuldes, et otsustasin Tallinnasse kodu ostmata jätta ja muudkui Hiiumaa vahet sõelun. Tõsi ta on, päev enne pealinna korteri ostulepingu sõlmimist vaatasin endale sügavalt silma ja küsisin: Evelin, kas sinu päris-päris kodu, millesse sa investeerid oma rahakese ja võtad paarikümneks aastaks laenu peale, asub ikka kivihoonete keskel kuskil betoonmaja viiendal korrusel? «Ei» oli hetkega mu kindel vastus iseendale ja ütlesingi arendajale koha üles.

Milline kergendus mind tabas! Sest otse loomulikult asub minu kodu ju maal. Kusagil seal, kus on meri hoomatav ja kuulda linnulaulu. Kus saab paljajalu toast välja astuda. Seal on kindlasti jupike päris metsikut loodust. Kui edasi unistada, on seal hästi suur köök, mis on samas ka elutuba, nii-öelda eluköök. Selle köögi süda on pliit ja perenaine. Ja seal käib hästi palju toredaid inimesi külas, kellele perenaine südamest süüa teeb.