Tsiklihuligaani tüdruk
Olen mitu ööd mõelnud selle võõrasse riiki tulnud ja uljaspea motikale istunud tüdrukule. Mida rohkem kommentaare teemale lisandub, seda enam õõva väljajoonistuv pilt tekitab. Eriti kole on kuulda tipp-poliitikuid endale rinda tagumas ja politseinike öiseid tegusid kangelasmuistendiks ülistamas. Sest, jah!, neil on õigus! Juriidiliselt on kõik korras: võimalik suurem liiklusõnnetus hoiti ju ära. Aga tähtis on ka teine pool: antud kaasuses oli politsei see, kes raskete kehaliste vigastustega liiklusõnnetuse tekitas. Ja vähemalt üks kannatanu oli täiesti süütu.
Olen ise tajunud seda abituse tunnet, kui istud tsiklil kellegi selja taga ja sulle tundub, et juhi sõiduvõtted võiksid paremad olla. Sa ei saa mitte midagi teha, sest iga pisimgi valeliigutus võib lõppeda katastroofiga. Olen kogenud ka seda, mis tunne on, kui mitusada kilo kaaluv raudne ratas sulle peale hakkab vajuma. Õnnetusest küll tookord pääsesin, aga keha tajus selle meeletu muljumisjõu ära. Ausalt, ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla inimestel 70 km tunnis liikuva mootorratta seljas, keda auto rammima hakkab. Nõrgema südame või närvidega inimene võib ses olukorras kaotada elu juba enne kokkupõrget. Nii on elus juhtunud.