„Sa pole loll. Sa lihtsalt loed aeglaselt – ja see on okei.“ Düsleksia diagnoos tõi Hannale kergendust

„Sain kinnituse, et ma pole lihtsalt rumal ja saamatu. Vastupidi – see andis mulle enesekindluse tagasi,“ tõdeb düsleksia diagnoosi saanud Hanna Lepikson.

Kui Hanna kuueaastaselt lugema õppis, kurtis ta emale, et tähed justkui värisevad ja sõnad ei taha kokku tulla. Ema Kristin ei osanud aimatagi, mida need kaebused võiksid tähendada. Alles viis aastat hiljem saabunud düsleksia diagnoos tõi teatud mõttes kergenduse – lõpuks leiti „värisevatele tähtedele“ seletus ning sai hakata teadlikult otsima sobivaid lahendusi.

Kooliaeg enne diagnoosi oli Hanna (17) jaoks päris raske. Noor neiu meenutab hetke algklassidest, kus tunnis pidid lapsed kordamööda raamatust ühe lause ette lugema. „Arvutasin kähku kokku, mitu last minu ees on ja millist lauset mina pean lugema. Lugesin seda omaette mitu korda, kartsin seda momenti, kui järg minuni jõuab, sest teadsin, et olen ju nii aeglane. Nii piinlik oli,“ meenutab ta.