REIS KOHILASSE: elu pärast tselluloosilõhna

Läbi Kohila siuglev Keila jõgi ühendab kaks mõisa nagu vaikselt vulisev salajutt – ühes otsas Tohisoo mõis, kus klaverihelid segunevad viinaköögi džinniaurudega, teises Kohila mõis, kus tegutseb kool – vahel alevitäis elu.

Kunagine paberivabriku mürin on küll vaibunud, aga elu keeb, nagu oleks alanud lõputu puhkus: paadisõidud ja suplused, džinniklaasid ja naer, muusika ja kõik need aastakümneid edasi lükatud plaanid, mis nüüd lõpuks ellu viiakse.

Astun Kohila raudteejaamas rongist maha ja saan mõne minutiga peatänavale – siin pole kaarti ega GPSi vaja, rongilt tulles jõuab igale poole enne, kui jõuab tekkida küsimus, kas ikka lähen õiges suunas.