REIS ALBAANIASSE: rada läbi neetud mägede, väikekülad ja muud põhjused jääkülma jõkke astuda

Valbonët ja Thethi ühendas aastasadu vaid kitsas rada üle mäekuru tuhande meetri kõrgusel. Täna kannavad sama rada mööda higiseid seljakotte matkajad, kes Albaania Rivierale eelistavad suplust külmas mägijões.

Rada Valbonë külast Thethi külla suunas algab, nagu kõik tõeliselt väärikad teekonnad, vales suunas – mitte taeva, vaid jõepõhja poole. See kiviklibune säng, mis südasuvel unistab veest, peegeldab hommikust päikest kirjeldamatu innuga.

Teised matkajad – need pühendunud, varavalges ärganud – on selleks ajaks juba mägedes. Kas mitte pole kogu see tippude poole rühkimine veidi kultuslik, mõtlen samal ajal voodis teist külge keerates. Meie, hilinejad, mõistame tõde alles siis, kui termomeeter otsustab flirtida saunakuumusega. Päike pole siin pelgalt taevakeha, vaid autoritaarne režissöör, kes juhendab stseeni pealkirjaga „Matkaja keeb omas mahlas“. Ja nii astume edasi. Teadmisega, et kui sellelt matkarajalt midagi leian, siis ilmselt mitte hurmavaid looduskaadreid, vaid täispika kohtumise päikesevalguse ja iseenda kahetsusega.