Arsti tütar, kellest sai skulptuuride kaitsja: „Boheemlase elu jäi minu jaoks kättesaamatuks.“

Juta Kivimäe seisab kohaliku skulptuurimaastiku eest järjekindlalt juba aastakümneid. Tänaseks on muuseumis peale kasvanud asjatundlik noor põlvkond, kellele tööpõld edasi anda.

Hapra oleku ja sametise häälega Juta (72) on tõeline skulptuuride ja kunsti austaja, kelle lapsepõlv möödus Nõmme mändide all. „Mu ema oli perearst ning peretuttavatest kunstnike ja kultuuritöötajate kodud tundusid alati hoopis põnevamad.“ Ka klassijuhataja korraldatud muuseumikülastused pakkusid kooliaastail alati rõõmu.

„Ema patsientide sekka kuulus kirju seltskond. Käisime külas loomaarstil, kelle abikaasa oli skulptor ja üks tütardest, Livia, minu klassiõde. Seal kuulsin huvitavaid lugusid ja ehkki ma pole käeliselt osav, soovisin seda enam tulevikus muuseumi tööle minna. Kodud erinesid, meie arstikodu oli teistsugune ja boheemlaslikku elu pole minul olnud võimalik elada. Minu ema pidi Nõmme polikliinikus olema ka suvel, kui kunstnike pered maale suvitama kolisid. Ka minu ehitusinsenerist kasuisa oli pigem nii-öelda praktilise intelligentsi esindaja.“