Graafik Kaija Kesa-Rebane: armastan trükipressi naginat ja paberi sahinat

Vanalinna sammudega mõõtes heida kindlasti pilk Kunstiaknasse, sest graafik Kaija Kesa-Rebase hõljuvaid õrnu linde võiks seal imetlema jäädagi.

Vaatamata kunstihariduse mitmekülgsusele on Kaija kasvanud aastate jooksul just graafikuks. Miks? „Kooliaeg, ütleme nii, pole alati piisavalt pikk, et kõiki põnevaid võimalusi õppida. Olen pärast seda alati leidnud võimalusi end täiendada. Graafikas on erinevaid tehnikaid lõpmatuseni – mokulito-tehnika, metalligraafika, mitmesugused söövitamistehnikad ... See on väga põnev ala. Iga kunstnik leiab oma väljundid ja saab edasi katsetada, omavahel kombineerida ja mõnda tehnikasse süveneda,“ selgitab ta. Õppimine ei saa iial otsa, graafikud korraldavad suviti mitmeid laagreid ja kokkusaamisi, kus üksteise pealtki inspiratsiooni ammutada.

Oma uuel näitusel „Õhu võbelus“ kasutab ta mokulito-tehnikat, kus katsetab ka erinevate Jaapani ja Euroopa paberitega. Eestis käisid nimetatud tehnikat umbes viis aastat tagasi õpetamas Ukraina kunstnikud, ent Kaija on Eesti taiduritest ainsana selle kõige enam kasutusele võtnud, teinud mitmeid seeriaid nii liblikatest kui ka pojengidest, sest just loodus on talle kõige südamelähedasem teema.