Kaabu pähe ja nahkpüksid jalga. Kantri alati jääb...

Sellenimelist Kukerpillide ja Silvi Vraidi laulu teab peast iga eestlane. Lugu võib vihata või armastada, aga kui viirus veres, siis ignoreerida ei saa. „Veab vanker mööda ilma laule. Veab neid, mis ammu läinud moest …“ Hakkaski kummitama, on ju? Võtke heaks ja kütke isekeskis edasi.

Erinevalt paljudest kaasaegsetest ei varjanud Kukerpillid kunagi, et nende süda kuulub kantrile. Tõsi, oma repertuaari valisid nad palasid pigem cajun-muusikast. Pärit on toogi maavillane muusikastiil Ameerikamaalt, kuid seondub ennekõike sealsete Prantsuse juurtega kogukondadega.

Okei, et mitte tahtmatult ülekohtune olla, tuleb siinkohal ära mainida ka Justament ja MTJ, kes seda meie pisut takust ja kamamekilist k-tähega kantrit läbi kümnendite jonnakalt endaga kaasas on lohistanud. Tegelikult pole aga mingi saladus, et polnud kantripisikust priid ka Rock Hotel, Apelsin, Karavan või ükskõik milline muu toona Melodija vinüülikettale pressitud Eesti muusikakollektiiv. Paljud nende hittlood, mida siinne rahvas juba mitmeid põlvkondi hällist hauani kaasa üürgab, pärinevad tegelikult teiselt poolt suurt vett. Enamiku nõukaaja muusikadinosauruste kuvandi taga on seega välismaalood. Kõik, mida oleme uhkusega omaks pidanud, on tegelikult koopia, kellegi teise leiutis. Autorikaitsest ei teatud midagi ja kuna keegi ei tahtnud ka hõisata faktiga, et on lääne jälkusele küüned taha ajanud, hoiti mokk targu maas.