„Voodilina rebiti sidemeks ja laps nägi ema rinda alles 20 tunni pärast!“ Tartlanna räägib, kuidas naised vanasti sünnitasid

„Palat oli koristamata, villastest tekkidest tekkinud tolmurullid hõljusid voodite all,“ meenutab oma sünnitamiskogemusi 1970ndate algul kaks tütart ilmale toonud Kristiina Palumäe.

„Mu lapsepõlvekodus seksuaalteemadel ei kõneldud, ja ega meie, kaks õde ja kaks venda, kordagi küsinud ka,“ jätkab tartlanna Kristiina (75). „Rasedusest ja sünnitamisest olin siiski teadlik kaheksa-aastasest saati, sest ema oli sõjaaegne õde ning kodus leidus eesti- ja venekeelseid sünnitusabi õpikuid rohkete piltidega.“

Pereplaneerimisest ja seksuaaltervisest polnud 1960ndatel juttu kooliski. „Vaid 10. klassis käis günekoloog kord menstruatsioonist jutustamas,“ muigab naine. „Naersime ta sõna otseses mõttes välja, sest meil kõigil – peale ühe tüdruku – olid „päevad“ juba ammu.“ Emalt sai neiu elementaarsed juhatused 11aastaselt. Ema rääkis seoses menstruatsiooniga ka ajavahemikest, millal saab rasestuda, millal mitte. „Rasestumisvastastest vahenditest teadsin abielludes vaid kondoomi, kuid seda näinud polnud.“