Külaelanike poolehoid julgustas pealinna piigat Lõuna-Eestis kanda kinnitama: „Pidasin talu algul üksinda ja elasin päris lihtsates tingimustes.“

Marelle Jürimäe käe all saavad ühtviisi hoolt ja armastust siga Pigi, koer Nublu, eesel Francis ning mõistagi hobused. Mäekalle talu perenaine ühendab oskuslikult töö, hobi ja suurima kire.

Marelle (34) süda tuksub lapsest saati hobustele. Hiljem lisandus reisikirg. Neid kahte armastust on tal õnnestunud edukalt põimida maakera kuklapoolel, aga ka Euroopas.

Tallinnas üles kasvanud naine on laia maailma avastanud omajagu. Keskkooli lõpetamise järel oli tema jaoks tavaline kolm-neli kuud seljakotirändurina Eestist ära olla. Ka ülikooliõpingute ajal suutis elu korraldada nii, et viibis vahepeal pikemalt eemal. Ammustesse aegadesse mahtus isegi rahata rändamine – kuna kihk minna pakitses sedavõrd suurelt, ajas läbi vähesega: esimeste reiside ajal magas lennujaamas ja päeval pargis, öösel kondas ringi.