NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Üks viis Eestit avastada on käia vaatamas suvelavastusi. Meeldivaid üllatusi on siin-seal omajagu!“

Eestit saab avastada eri viise pidi ja üks võimalus selleks on suvelavastusi vaatamas käia. Nii sattusime meie paari nädala eest Rakvere külje alla Põlulasse piisonifarmi. Ja see pakkus elamust mitmeski mõttes.

Esmalt asukoht ise. Keset sulneid lõputuid aasu asuv piisonifarm on üles ehitatud nii, et nende ürgsete loomade argiseid askeldusi saab imetleda otse kohvitassi kõrvalt läbi klaasi. Ning neist osa saada ka keset etendust, sest suurel loomal on suur jõud – kui üks seesugune end ikka vastu palki nühib, mütsub kogu maja ja ümbruskond.

Teine oli aga sealt saadud teatrielamus, mis on viimase aja üks võimsamaid. Eestlaste seas armastatud McDonagh’ näidendi „Üksildane lääs“ tõid seal vaatajate ette harrastusteatrid KaRakTer ja Tegeltkah. Ent nende mäng oli sedavõrd võimas ja tuline, et võinuks samahästi olla mängitud ka mõne nimeka teatri laval. Selle vahega, et siis poleks osa saanud piisonite elust-olust, vaheajal farmi kõrval askeldanud rukkiräägu häälitsustest ja üle välja taevasse kõrguvast imelisest vikerkaarest. Ja loomade elutegevusega kaasneva hõngu asemel hõljunuks ümbruses peened parfüümid. See poleks aga olnud üldse see, mis seda üle maailma korduvalt mängitud lugu toetanuks. Lugu, mis räägib armastusest ja andestamisest, vennaarmust ja üksildusest, aga ka sellest, kui suuri rumalusi suudame teha siis, kui meil pole piisavalt mõtestatud tegevust. See viimane on, paraku, minu meelest üha rohkem levinud, sest krampliku soovi kõrval õnnelik olla kipuvad lihtsad asjad meelest minema ning enam pole aega mõistuspäraselt tegutseda. Tegutseda nii, et kaaslasi enda sinilindu taga ajades jalge alla ei tallaks. Aga see on hoopis üks teine jutt.