LIIGUTAV LUGU! Dementseks jäänud emalt hooldekodu juhtimise üle võtnud tütar: „Süda ei lubanud emale öelda, et sul oleks aeg pensionile jääda.“

„Vahel ema rääkis, et tahaks midagi öelda, aga mõte oleks justkui kuskil kaugel-kaugel olnud ja hakanud aegamisi pika maa tagant tulema,“ räägib dementse ema elutöö üle võtnud Kai Toome.

Aseri alevikku autoga sisse veeredes avaneb üsna trööstitu vaatepilt, pulbitsevast tööstustsentrist on alles vaid hägus mälestus, mida meenutavad tühjaks jäänud tondilossid. Vaid vaimusilmas võib veel ette kujutada endiseid asunikke varajastel hommikutundidel arvukatesse tsehhidesse tööle tõttamas. Nõnda ka Aime Lille, kes varavalges jättis tütrekesele kirja, et too nõud peseks ja kartulid kooriks. Ise kiirustas aga mehaanikatsehhi leiba teenima. Nõukogude ikke alt vabanedes pakkisid paljud kohvrid ja sõitsid tagasi piiri taha, tehased suleti ja töötus hakkas lokkama. Nii pidi ka tarmukas Aime välja mõtlema, mida tulevikus peale hakata.

Keset keskust seisis kunagine lasteaiahoone, aknad sisse löödud ja tuvid ringi lendamas. Võiks sinna hooldekodu rajada! Vallas rääkimas käies ei jagatud naise entusiasmi – pole vaja põduraid vanureid ja haigeid keset asulat, tehke kuskile metsavarju! Aga sihikindel proua jäi kõigutamatuks. 32 aastat tagasi avatigi Lille turvakodu, mida Aime aastakümneid juhtis ja hoidis-kuulas lugematuid eakaid nende viimases peatuspaigas. Nüüd veedab 80aastane proua päevi tütar Kai (51) juhitavas turvakodus ise kliendina – just nii nimetatakse hoolealuseid. Nii nagu ta alati unistas, et tema elutööd kannavad edasi järeltulevad põlved.