AJAKIRJA NAISTELEHT PEATOIMETAJA VEERG | Elu alleshoidmiseks on alati vaja ka ise midagi teha

Tartu–Tallinna maantee on minu kaaslane olnud kogu mu täiskasvanuea.

Esialgu oli muidugi Mäo ja Tartu vahe. Tartusse ülikooli minnes ei raatsinud ma esiotsa loobuda Paides tööl käimisest ja sealsetest kolleegidest – sõitsin nädalas kaks-kolm korda kahe linna vahet. Naersin, et kõik maanteeaugud on mulle tuttavad ning oskan kurvide järgi kinnisilmi asukoha öelda.

Praegu tulevad vahel sellele ajale mõeldes muidugi külmavärinad peale. Noore inimese kombel koonerdasin ju nii mõneski eluvaldkonnas ning bussipileti kulu tundus kindlalt liigne. Selle asemel kasutasin pöidlaküüti. Oi, milliseid värvikaid tegelasi mulle teele sattus! Kord naaldusin uhke valitsuse mersu nahast tagaistmele, tundes end justkui boss mõnusalt ja turvaliselt. Kord jälle valetasin ühele algajale autojuhile iga viie kilomeetri tagant, et seal on tavaliselt politseipatrull, sest tema sõidustiil oli pehmelt öeldes kohutav. Kui ma päris ausalt ütlen, siis enam ma nii ei julgeks. Häda korral küll, aga mitte igapäevaselt.