Noore naise elu piiriäärses talus: „Suvel on maal lihtne hipielu ja kõik näib tore. Talvel on aga tuisk ja külm.“

„Ma ei oska tegevusetult olla,“ muheleb Terje Kanarbik-Pettai, kes peab oma Setomaa talus kana- ja hanekarja ning lüpsab käsitsi lehma. Seda kõike kolme lapse, haiglas töötamise, rahvatantsuharrastuse ja vabatahtlikuks olemise kõrvalt.

Sõidame fotograafiga Setomaale asuvasse Vinski külla, kus asub neli majapidamist ja hulk suvilaid. Kuna GPS Haavistu talu ei näita, juhatavad meid Terje (34) juurde küla alguses kohatud inimesed. Tuul vihiseb nii, nagu homset poleks, kui me siin maailma lõpus, kiviviske kaugusel Venemaast, soojas toas jutuajamiseks kohad sisse võtame.

Kui Terje rääkima hakkab, ei lase ta end segajaist kõigutada. Seitsmeaastane pesamuna Herta Hermiine kolib kord talle sülle, siis jälle siblib niisama kõrval ning esitab küsimusi. Ema ei lase end häirida – mõttelõng püsib ka keset sagimist kenasti joonel. Kaks suuremat last on end teise tuppa arvutist videoid vaatama sättinud.