Üleöö nägemise ja kuulmise kaotanud Helen tõestas, et elus pole miski võimatu

Pime ja kurttumm ameeriklanna Helen Keller on siiani puuetega inimeste jaoks suurim võitlussümbol. Ta lõpetas kõigi takistuste kiuste kolledži, sai menukirjanikuks ja elas pika elu.

Helen sündis 1880. aasta suvel peremõisas Põhja-Alabamas terve lapsena. „Need õnnelikud päevad ei kestnud kaua. Kõigest üks lühike kevad, mis helises leevikeste ja pilalindlaste säutsudest. Kõigest üks suvi, rikkalik viljade ja rooside poolest. Kõigest üks punakuldne sügis,“ kirjutas ta autobiograafias.

Järgmise aasta veebruaris tõusis lapsel kõrge palavik ja kolm nädalat püüti tulutult iga päev kehatemperatuuri alandada. Tohter tuvastas tugeva verejooksu ajju ja makku ning teatas, et ellujäämisvõimalus on olematu. Ühel päeval taandus haigus sama äkki, nagu see saabus, kuid Helen kaotas nägemise ja kuulmise. „Harjusin järk-järgult ümbritseva pimeduse ja vaikusega. Lõpetasin ka rääkimise, sest ei mäletanud sõnade kõla.“