FELIKS KARK 90 | Sünnipäevalaps Naistelehele: „Nüüd siis olen hooldekodus. Mul on omaette tuba televiisoriga.“

„Üks väikene sõbrake põues on mul ...“ Tunnustatud näitleja Feliks Kark laulab nii, et tuba kõmiseb. Takkapihta mängib juubilar lustilise soolo oma lemmikul, kuldsel suupillil.

„Ma ise ka ei usu, et saan 90. Olen ju nii noor.“ Feliks on „sanatooriumis“, nagu ta ise teatab, ja lõkerdab mõnuga naerda. Igal sünnipäeval kuuleb ta imestust, et näo järgi ütleks vanuseks kõvasti vähem. „Arvan, et minu nooruse saladus on huumor.“ Tänagi on sünnipäevalaps jõudnud visata mõne vimka. „Ah soo, milline on hea nali? Selline, mis ajab naerma.“ Suurepärase huumorisoolikaga artist hoiab kaaslaste tuju üleval – naljad panevad mõnusasti kihistama ja pillil mängitud sutsakad jala tammuma. „Nüüd siis olen hooldekodus. Mul on omaette tuba televiisoriga. Pesen ja riietan end ise. Käin söömas ja juttu rääkimas. Niimoodi ma praegu elan,“ sõnab Feliks.

Vanahärra ei kurda, kuigi tervis on üsna nadi. „Olin proovis, kui mind tabas insult. Kohe pikali maas ja täitsa meeleta. Mul on jalg ja käsi halvatud, keha ei taha minuga koostööd teha. Miski segab peas ja sellepärast pole jutt nii selge kui vaja.“ Kui vanameister räägib aeglaselt, pole rängast tõvest palju aru saada, aga keerulist taastumist reedab „tool“, millega ta ringi sõidab. „Oleme siin ühe naisega sama kraadi peal – mõlemad ratastoolis ja tögame üksteist. Tema nimetab mind – padakonnaks. Ma olen padakonn,“ pugistab ta naerda. Feliks kohe oskab olla positiivne. „Jaa, muidugi. Mis mul üle jääb, kui olla sellega rahul, mis mul on,“ ütleb Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler, Pärnu kultuuripärl ja vapimärgiga pärjatu, suupilliklubi Piccolo looja ja president.