ÜHE KASSI ASEMEL VIIS! „Mis seal rääkida. Isegi mu enda ema rõõmustas, et sai lõpuks vanaemaks.“

„Nüüd teen pikema pausi,“ tõotasin endale läinud talvel, kui kalli musta kiisu tuhka talle tuttava kastani alla raputasin. Ometi sain uue hiirekuninga omanikuks juba suvel.

Oli aasta 1982 ja mina kooliõpilane, kui pinginaaber mulle sünnipäevaks Siiami kassi poja kinkis. Tema enda kass poegis ja mõistagi vajati neile kõigile uut kodu. Paraku elas kiisu vaid pooleaastaseks. Ühel hetkel lõpetas söömise-joomise ja muutus apaatseks. Loomakese aeglase hääbumise lõpetamiseks ei jäänud muud üle, kui pisaratega võideldes paluda isa, et ta kassi kuhugi „ära viiks“.

90ndate teisel poolel, olin siis juba ajakirjanikuna lehetoimetuses palgal, rääkis kolleeg, et tema tutvusringkonnas pole ühele väga ilusale üleni hallile koheva karvaga isasele kassipojale seni kodu leitud. Mäletan selgelt, kuidas üks teismeline tüdruk ta mulle, ise lohutamatult nuttes, üle ukse andis ja loomakesele ilusat elu soovis.