Kümme aastat jutti joonud Viljar pääses viinakuradist: „Alkot ei taha, aga lõbusat elu tahaks tagasi küll.“

„Kaotatud aastaid järele ei tee. Vanust on ka juba,“ tõdeb Viljar Väits. Nooruse kuldsetel aastatel põlvini elumeres sumbanud omaaegne napsivend pole 21 aastat enam pitsi puutunud.

Mustvees sajab värvilisi puulehti ja linna üks popimaid kohti tiksub nädala alguse rütmis. Tühjas baaris nööbib Viljar (53) plekkpurgilt kaane. Džinn on promillidest prii ja mees võtab tubli lonksu – janu pärast. „Ma ei vaja alkoholimaitset, see on ikka nagu karastusjook,“ ütleb ta alkoholivaba rüüpe kohta.

Aegu tagasi olid sellised paigad mehe lemmikkohad. Alkohol polnud vabadus, vaid vabandus. Neil kibeda viina, magusa veini ja kadakasest maitsest tulvil džinni tiksumiste toel sai küll omajagu pulli, kuid vägijoogi hullutavat ja hukatuslikku mõju koges mees hiljem.