„MÕTTEKOHT“ | Söömishäirega kimpus: „Ükskõik, kui palju kaalust alla võtsin, polnud ma endaga ikka rahul.“

„Kõige rohkem on mul kahju sellest, et raiskasin mitu aastat oma elust. Selle asemel, et aega veeta oma lähedastega, mõtlesin ma vaid söögile ja söömisele. Aga vanaduses olen ma endale tänulik kõigi ilusate hetkede, mitte söömata jäänud koogitükkide eest,“ räägib tänases Naistelehe podcast’is „Mõttekoht“ Signe Kerge, kes on pikki aastaid olnud kimpus anoreksiaga.

Signe jaoks sai kõik alguse reisipiltidest, millelt end nähes tundus talle, et on paksuke. Esimese asjana otsustas ta loobuda ta kohvi sisse suhkru panemisest. Kaal kukkus kolinal. Siis aga hakkas ta endale seadma järgmisi piiranguid. Kuniks ei jaksanud enam mitte midagi teha. Ta ei jõudnud trepist üles minna, ei suutnud mõelda. Või kui, siis mõtles ainult söögile. Ja sellele, kuidas teistele öelda, et ta on piisavalt söönud. Vahel, kui Signe oli lõunaks joonud vaid pudeli suhkruvaba karastusjooki, saatis ta õele suvalise internetist leitud lõuna pildi. Ja ütles, et tema sõi selle ära. Ühele sõbrale ütles, et on teisega lõunal, ja teisele, et selle esimesega. Lõpuks hakkas ta sõpru üldse vältima.

Viimaseks piisaks karikasse sai pilk peeglisse. „Ma ei olnud enam üldse ilus. Aga nüüd juba seepärast, et olin liiga kõhn,“ meenutab naine hetkel, mil ta hakkas abi otsima ning läks psühhiaatri vastuvõtule. Viimane ütles karmilt, et kui naine end kätte ei võta, ootab teda ees tahtest olenemata ravi.