Pea 30 aastat libauudiseid lugenud Rohke Debelakk: „Uskuma on jäädud täiesti ilmvõimatuid asju.“

„Hea libauudis pole enamjaolt küll poliitiliselt korrektne, kuid ei tohiks olla kuri või kahjustada teist osapoolt,“ usub 1994. aastal „Libauudistega“ alustanud Gaute Kivistik.

„Mäletan, et olin kolmeteistkümneaastane ja just lugenud läbi Victor Hugo raamatu „Hüljatud“. Olin sellest lummatud, jooksin õue, poisid mängisid seal palli ja kaklesid. Hüüdsin: „Teate, ma lugesin just ühte lahedat raamatut, tulge, ma jutustan teile! Rääkisin selle ühe jutiga ümber – lapsed seisid mu ümber ringis, pall või kaikad käes, näod kriimud ja põlved poolverised. Kui lõpetasin jutustamise, tuli üks tüüp minu juurde ja küsis: «Kuule, kust seda raamatut saab, ma tahaks ka lugeda,““ räägib Gaute (51) lustakalt tagantjärele esimesest korrast, kus taipas endalegi üllatuseks, et teistele meeldis teda kuulata.

Nali ja naer on meest saatnud kogu elu, teisiti ta seda ette ei kujutakski. Oma nimega ta sellegipoolest avalikult eetris olla ei soovinud: „Esimeste „Libauudistega“ pidin Kuku raadios eetrisse minema 1994. aasta oktoobris. Vahetult enne meenus mulle nimi Rohke Debelakk. Mu kunagine kirjasõber mõtles selle nime välja, püüdsime alati üksteist lollustega üle trumbata. Panin kirja ja Rohke Debelakk oligi sündinud.“