Veremürgistuse tagajärjel ratastooli aheldatud Tatjana aitab nüüd teisi: tean ju täpselt, mis tunne on põrandale kukkuda ja oodata, et keegi sind lõpuks märkaks

Mirjam Männik, 2. märts 2022

„Seda on tegelikult väga imelik öelda, aga elu ratastoolis on osutunud märksa huvitavamaks ja rikkalikumaks kui enne seda,“ muigab ränkadest katsumustest läbi tulnud Tatjana Filippova.

Kohtume Tatjanaga (47) hubases restoranis. Minu vastas istub sügavate säravate silmadega brünett, kelle igast liigutusest õhkub soojust ja energilisust. Ta on elav, naerusuine ja jutukas. Tundub ilmvõimatu, et seitse aastat tagasi lamas naine liikumatult voodis. „Mul liikus vaid üks käsi ja mind tuli keerata iga kahe tunni tagant. Surmamõtted polnud mulle võõrad.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?