Läbi liivapeegli
Naisteleht, 24. jaanuar 2018
Olen praegu reisil, oma kunagise Ameerika-kodu kandis. Elu on läinud nii, et mu süda ja kuuluvus on laiali mitmel pool planeeti. Kui ma pole ühte «oma kohtadest» tükk aega jõudnud, valdab mind igatsus – see tekib teatud piirini ja siis kapseldub, liiga suureks ei lähe.
Kui ma oma kohta lõpuks kohale jõuan, saan selle kapsli lahti. Äratundmine, mälestused, nukrus, rõõm, tagasi oma kehaga kogemas vana tõde, et elu on spiraal: sa tuled tagasi sinna, kus oled olnud, aga sa pole see, kes olid eelmisel korral. Ka Eestis on ootamas samasugused kohad, mõnes neist olen elanud, teisest vaid unistanud.