«Prügis tuhlan ma pidevalt.»

Pille-Maris Arro ärkab vahel öösiti üles, juuksed püsti, šoki äärel, sest on just näinud und, kuidas keset filmivõtteid nõuab režissöör puuduolevat rekvisiiti … ja kohe!

See olevat üks müstiline lugu, kuidas Pille-Maris (81) rekvisiitoriks sai. Ta istub oma buduaarilikus elamises punases tugitoolis, süles maailma kõige nunnum puudel Roberta, ja juhatab oma jutu sisse märkusega, et alustas just konjakijoomist. Pille-Maris on hariduselt velsker ja kuna vanasti oli kombeks, et filmivõtetel pidi alati kohal olema medtöötaja, juhtus ta meedikuna viibima Mati Undi filmi «Võlg» tegemise juures. «Oi, see oli üks jube film, üks õnnetus ajas teist taga! Näitlejal tuli sõrm otsast, seda otsiti võtteplatsil taga veel siiski, kui mees juba haiglas oli,» meenutab ta koledaid sündmusi, mis linateose sündi saatsid. Filmi direktorile jäi ta aga silma. «Eks ma olin atraktiivne ja kärtspunase peaga,» jutustab daam ja kõkutab naerda. Pärast «Võlga» oli ta veel mitmes filmis medõde, kuni legendaarne rekvisiitor Ülo Kippar andis oma õnnistuse ja Pille-Marise elu võttis teise suuna.