Taavi ja Luisa

Meie võrku jäid sel suvel kaks imeilusat jääräime, hõbedaselt veikleva selja ja kauni voolujoonelise sabaga. Need on räimelised, kes on siinmail karmi talve üle elanud – seega enamikust tublimad. Siim pani nad vaakumisse ning andsime neile teel külmikusse ka nimed: Taavi ja Luisa. Sest just sellise paarina, peagi abieluranda sõudvana, nad toona tundusid. Pulmad olid piltidel uhkemad kui oodanuks, aga nad kandsid selle suursündmuse viimse detailini ilusasti välja. Nagu nad tegid ka nüüd, Taavi «mihklipäeval». Istusin üle poole aasta esimest korda mineval neljapäeval teleri ette ja vaatasin tolle hooaja viimase «Kolmeraudse» lõpuni. See oli pinev nagu ühele heale telesõule kohane. Aga siiski päriselu ja sellena kale.

«Kas suudlus on meil tõesti väär- või isegi kuritegu?» võiksin nüüd, aastaid hiljem, iseendaga juhtunut meenutades küsida. Ahistamine on seda kindlasti. Selles pole kahtlustki. Kui on olemas ohver, on ka pahategija. Ent selliste juhtude kajastamisel ei mõelda palju neile inimestele, kes loo kahe peategelase lähedal ja ümber seisavad. Võõra suudluse kannatab ehk iga paar välja. Väljakannatamatuks muudab selle libastumise aga meediakajastus. Metsik verejanu, mis sunnib üha uusi ja uusi detaile otsima ning leitut lõpmatuseni kordama. Milline klõpsude rekord! Kill-koll ja raha tuleb! Minu meelest on see hoopis suurem kuritegu. Nii nende perede kui ka looga haakuvate institutsioonide vastu.