Põgenemine ja päralejõudmine

Põgenesin puhkusele. Kohe järgmisel päeval, kui oma resto uksed Hiiumaal sulgesime, helistasin tuttavale reisikorraldajale ja peaaegu et anusin: saada mind ükskõik kuhu! Siiski mitte liiga kaugele – ­Euroopa kultuuriruum kutsub praegu enim –, aga sinna, kus on päike ja meri. Muidugi on ka Hiiumaal mõlemad olemas, ent nende nautimiseks polnud sel aastal mahti. Tõesti ei mäleta oma elus sellist suve, kus ma kordagi rannas poleks käinud. Saingi soodsad lennupiletid kohta, kuhu varem sattunud polnud, ilma ühegi ootuse ja lootuseta. Lihtsalt minema! Arvake ära, kuhu sõitsin?

Päeval enne nende ridade kirjutamist ärkasin enam kui kolmsada aastat tagasi mäe küljele ehitatud savionnis, merest umbes paarisaja meetri kõrgusel. Onnid sulavad mäega nii ühte, et kaugelt neid ei märkagi. Ent tegu pole varjendi või varjupaigaga. Sadu aastaid tagasi ehitasid need sama piirkonna kõrgmäestikus elavad põllumehed, kes saagi koristamiseks oma mägikülast alla laskusid ja kusagil ööbima pidid. Osa neist onnidest olid mitme kambriga, loodusliku voolava vee ja lahtise võimsa tuleasemega, kus toitu teha. Teised, madalamal asuvad ja ühetoalised, olid orjadele. Mõni aasta tagasi võtsid mehed kätte ja hakkasid onnidest hotelli tegema. Kogu asum taastati hoolega nii, nagu see kunagi olla võis. Pesuruumidesse ehitati vannitoad, katustele pandi päikesepaneelid. Olemas on tänapäevased mugavused, küll ilma WiFi ja isegi telefonilevita, kuid onnid on 100% rohelised ja jäägivabad. Ainuke, mida korda pole tehtud, on asumisse viiv tee. Nooblimad autod keeravad esimeste meetrite peale tagasi. Ilma ühegi suurema viidata puhkusepaika jõuavad ainult need, kes väga soovivad sinna minna.