«Rohkem ma karu lasta ei tahaks.»

Kord istus Kristiina Mitt jahitornis ja nosis pähkleid, püss seina najal, hinges lootus tabada mõnd metssiga. Ühtäkki nägi kütt aga tohutut karu lähenemas … Jah, tal õnnestus see, millest paljud jahimehed võivad vaid und näha.

See juhtus kaks aastat tagasi. Kristiina (27) läks otse töölt söödaplatsile ja ronis jahimeeste kõnepruugis «kantslisse» sigu passima. Laekvere jahimeeste ühingusse kuuluv naine jõudis vaevalt maha istuda, avas hiirvaikselt pähklipaki – jube nälg oli – ega jõudnud notsude peale õieti mõtlemagi hakata, kui nägi ühtäkki karu tulemas. «Ta käis ja nuuskis põllul ringi ning tegi siis otse kantsli ette suure häda. Küsisin SMSi teel jahiülema käest, kas võin lasta. Tema uuris, kui suur karu on – kui on väike, siis ei tohi. See oli suur. Lõpuks andis loa ja ma lasin. Karu tormas lõhkudes ja laamendades metsa,» meenutab Kristiina tolle septembri algust, mis jääb igaveseks meelde. «See oli nii hirmus. Mõtlesin, et mina siit pukist alla ei lähe, kartsin. Jahiülem ja tema sõber läksid metsa karule järele. Loom möirgas, mul käis kerest tuline jutt läbi. Ta ründas ka mehi ja nad lasid uuesti.»