Ei viitsi ...

Teate seda võib-olla veidi hea maitse piiril kõikuvat lugu musta ja valge mehe ellusuhtumise erinevusest, kus must mees lamab banaanitaime all ja ootab, millal vili talle sülle kukub? Seda märganud valge mees küsib imestunult: miks sa üles ei tõuse, banaane ära ei korja, et siis turul maha müüa? «Ei tea miks?» imestab must mees, «mulle jätkub sellest ühestki täitsa vabalt lõunasöögiks.» Aga kui sa terve puutäie maha müüd, saad raha ja võid veel puid juurde istutada ning varsti terve istanduse rajada! Must mees ei taipa sugugi, milleks talle istandus, kui kõht niigi täis ja hea olla. Hakka sellega veel rabama. Ei viitsi! «Mis mõttes?!» hakkab valge mees ärrituma, «kui sul juba istandus töötab, teenid palju raha, saad rikkaks, võid teised inimesed tööle võtta ega pea ise enam midagi tegema!» Musta mehe näole valgub õnnis muie. «Mida ma siis praegu sinu arust teen?» uriseb ta ega mõista, mida too valge üldse taga ajab. Mis rahulik elu see on, kui sul istandus ja töölised kaelas, nood pole iialgi millegagi rahul, streigivad ja tulevad veel kallale kah. EI VIITSI!

Nali naljaks, aga siin Hiiumaal kohtab tolle musta mehe suhtumise sarnast mentaliteeti üpris tihti. Näiteks paneb kohalik kohvikupidaja päeval, mil saarele saabub ootamatult suur hulk turiste, pigem oma poe kinni. «Milleks mulle see jama? Reostavad mu vetsu ära. Õiendavad, et ei saa oma kohvi piisavalt kiiresti. Üldse tekitavad nii palju stressi, et suurem käibeke ei kaalu seda iialgi üles.» Need on mu oma kõrvaga kuuldud sõnad. Tookord, ajalehe turundusjuhina saarele sattununa ei saanud ma üldse aru, kuidas saab üks ettevõtja üleüldse nii mõelda. Loomulik ju, et kui tuleb palju inimesi, on see puhas rõõm ja tuleb kõigist kahureist tuld anda, selleks eelnevalt suure hulga püssirohtu varudes. Müüa tuleb ikka rohkem ja rohkem ning seejärel kasvada ja kasvada või siis tootearendusse panustada.