Tee tööd, siis tuleb ...

Järjekordne reisibuss keerab meie parklasse ja õuele valgub üle neljakümne kontvõõra. Juba ei tea mitmes kord. Ei mingit etteteatamist, ammugi kokkuleppimist. Huvitav, kas tõesti on nii raske selle peale tulla, et kui kaks inimest peavad pisikest kodurestorani, pole neil võimalik ekskursioonibusse teenindada: maja lugu pajatada, fotosid teha ja lihtsalt juttu ­puhuda. Kes siis samal ajal süüa teeb ja restorani kliente teenindab?

Enamik inimesi saab õnneks üsna kiiresti aru, missugusesse täbarasse olukorda niisugune ootamatu bussitäis pererahva viib. Aga mõned ei saa ka. Näiteks ühe erakonna eakad lükkasid neile vastu läinud sõber Siimu küünarnukkidega eemale ja teatasid, et neil on õigus Eestimaal igal pool käia! Seda hoolimata sellest, et väravas ilutseb suur silt «Closed» («Äh, õppige eesti keel ära, me ei pruugi sellest arugi saada!»). «Nagu nõukogude võim!» kommenteerisid kohkunud sõbrad, kes tol sajusel hommikul vihma eest meie terrassile peitu olid pugenud.