Paastu ilu ja valu

Ootasin seda paastulaagrit pikisilmi pool aastat. Vaatasin ärevalt kalendrit ja päev-päevalt sai selgemaks, et ammu kokku lepitud kuupäevad on minu suverestorani avamisele ähvardavalt lähedal. Nii palju on vaja teha ja korraldada, kui uut asja käima lükkad. Mõistlik inimene oleks ehk paastust loobunud, aga mina tundsin, et vajan kõige enam just pausi ja restarti. Eriti enne suure suve algust, mis on mulle loodetavasti väga töine.

Olime sõpradega kokku leppinud seitsmepäevase paastu, millest sain koos teistega teha kolm esimest. Need ongi kõige raskemad, siis on näha, kui palju ebavajalikku sa tahad endast ära anda. Pärast seda läheb tavaliselt märksa kergemaks ning otsustasin veeta järelejäänud neli päeva üksinda pealinnas toimetades ja Hiiumaa vahel pendeldades.