Volbrimüsteerium

Volbriöö seostus mulle kuni täiskasvanuks saamiseni peamiselt kõikjal süüdatud lõketega. Õhk lõhnas magusa suitsu järele ja elusa tule valgus segunes üha võimsamaks muutuva päikesega. Vanaema rääkis, et maitulega aeti minema ka pimedal ajal hinge ja kambrisse peitunud kurjad vaimud ning halvad mõtted. Tuli sümboliseeris uuele võimaluse andmist. Loodus ärkas ja kõik oli taas värske. Nõnda igal aastal. Nii ka inimestel ja loomadel.

«Väikese nõia» lavastusest mäletan, et volbriöö oli ka nõidade elus aasta kõige tähtsam. Siis kogunesid nad Walpurgi mäele ja seal otsustati, missugused noored hakatised täieõiguslikeks nõidujateks kuulutati. Alles hiljem sain teada, et see legend elab Saksa kultuuris siiani ja igal aastal ööl vastu esimest maid imbub universumisse uus ports verivärskeid nõidu.