Ülle Lichtfeldt: «Meil on vedanud, veel.»

Söakas Ülle Lichtfeldt meenutab uhket ja ilusat emahunti, kelle rind on alati rasvane, kuigi ta ise tunnistab, et seal on haavlijälgi kah. Ometi leiab tema minevikust episoode, mille puhul kummitab mõte: «Mis oleks, kui poleks löönud põnnama?» Teisalt on iga valik olnud oma aja nägu.

Kolm tundi Üllega (46) on nagu ekstrakogus C-vitamiini. Tema mahlastest tsitaatidest tahaks peaaegu iga kolmanda salmikusse kirja panna. Osa, tõsi, saaks trükivalgust näha alles siis, kui Lichtfeldt ei pea enam inimesi teatrisse meelitama. Selle naise mälestused saavad igatahes vägevad olema! Ülle terava keele ja julguse taga on tema vaaremad, tugevad ja söakad naised. Neilt saadud oskus hoida maailma keerlemas just nii, nagu praegu vaja ja saab, on vorminud ka Üllet.