Kalk ostukoloss või peresõbralik keskus?

Mulle suured ostukeskused ei istu. Õnneks olen oma elu enamasti neist mööda juhtinud. Mulgimaal elades ehitasin märkamatult üles terve kohaliku talutoidu soetamise võrgustiku: munad naaberkülast, piimatooted Pajumäelt, juurikad naabervallast, lihakraam tuttavatelt jahimeestelt jne. Igasügisene retk Peipsi veerde sibulate järele tõi alati boonusena kaasa naudingu värskest rääbisest. Sellest on saanud siiamaani kestev eriti maitsev traditsioon.

Suviti kasvatasin kõik vajamineva ise, alates kümnetest lehtköögiviljadest, tomatist-kurgist-kabatšokist söödavate lillede ja ürtideni. Metsas käisin hooajal igal võimalusel – nii oli sügavkülm marju ja kelder seeni tuubil täis. Pealinna kolides hakkasin igal pühapäeval perele nädala toitu kaasa pakkima – mu auto nägi välja nagu ühe korraliku kohviku varustajal. Sõbrad naersid, justkui oleks Tallinnas toit otsa saanud. Ent mõnes mõttes oli ju puudus: näiteks mahedatest soolalahuse- ja keemiavabadest maitsetest toidupoes.