KAKS GEENIUST JA ÜKS NAINE: Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi traagiline armukolmnurk

19. sajandi suured heliloojad Robert Schumann ja Johannes Brahms armastasid mõlemad kogu südamest üht ja sama naist – imekaunist pianisti Clarat.

Robert Schumann sündis 1810. aastal Saksimaal. Juba kümneaastaselt improviseeris ta kirglikult klaveril ja komponeeris heliteoseid. Leipzigi ülikoolis õigusteadust tudeerides kohtus Robert pillihäälestaja ja muusikaõpetaja Friedrich Wieckiga. Kuulnud kord tema üheksa-aastase tütre säravat klaverimängu, soovis õhevile aetud tudeng võtta Wieckilt klaveritunde.

Clara Josephine Wieck sündis Robertist üheksa aastat hiljem Leipzigis ja vanemate lahutuse järel jäi isa kasvatada. Kuni nelja-aastaseks saamiseni piiga vaikis ja teda peeti peaaegu kurdiks. Alles viieaastaselt hakkas ta samal ajal rääkima ja klaverit mängima. Olles avastanud tütre hiilgava ande, lihvis isa Cara mängimistehnika kurnava taktikaga nii täiuslikuks, et piigat kutsuti „klaveri-Paganiniks“. Kümneaastaselt mängis tüdruk Leipzigi suurimas saalis, Gewandhausis, paar aastat hiljem viis isa ta kontsertreisile Pariisi. Viini vallutas Clara 16aastaselt ja Paganini ise pakkus talle ühiskontserti.