Kunstnik Ave Nahkur valusast lahkuminekust: „Pettus ja valetamised tegid asja inetuks.“

Sel kevadel läks kunstnik Ave Nahkur lahku pikaaegsest elukaaslasest, ent ei jäänud käed rüpes norutama. Kõige uue loomisega muutus „elu nii kiireks, et ei jõua ära elada,“ ütleb ta keset 300ruutmeetrist kasvuhoonet, mis tuli samuti ta ellu alles äsja.

„Ma lihtsalt ahmin õhku!“ hüüatan pahviks löödult, kui silme ees avaneb Ave (63), tema tütre Eva (40) ja tütremehe Priidu fantaasiaviljana sisustatud võimas kasvuhoone. Väljas sajab halli vihma, aga kui astud Viljandis Tartu tänav 70 üle Põhu-nimelise triiphoone läve, satud hoobilt paralleelmaailma! Siia võiks mahtuda vast 20 tavalist tagaaia kasvumaja või telklaager, sest ruutmeetreid on 300! Siin, kus kunagi vohas mitmendat põlve roosikasvatajate õitemeri, on nüüd kohad leidnud lauad-toolid-diivanid-lühtrid. Õdusust loovad seinte veeres kõrgust visanud tomati- ja viinamarjataimed. Põrandat katab multš ja avali tagauksest lendab sisse värvukesi, kel siin oma jooginõu.

Eesruumis asub lisaks ka Ave ateljee, kus ta armastab maalida terrakotapunasel vaibal istudes. Seintel ripub nunnusid pildikesi punastel kärbseseentel mediteerivate jänestega. Ja suuremaid töid, millel mõtlikke tekste: „Üks meie küla eit oskab vabaks lasta“, „Üks meie küla eit usub veel imedesse“. Kunstniku endagi elus on praegu aeg, kui tuleb uskuda imedesse rohkem kui kunagi varem. Ja vabaks lasta.