26 haskit, üks mõis ja totaalne kaos: Renata elu karjaga, kes käib omapead

„Kui abikaasa Viljar mind esimest korda Paasiku mõisa vaatama tõi, mõtlesin: mina siia küll ei jää – katus lasi läbi, õu heina kasvanud, seest täielik urgas,“ naerab Renata Krohv. Nüüd on ta koos abikaasa, laste ja koertekarjaga üle 12 aasta mõisale elu sisse puhunud.

Renata (29) meenutab elu esimest haskit eriti soojalt. „Essy tuli meile Poolast, klassikaline must-valge, sinisilmne kaunitar. Tema pojast Occhist sai meie kenneli karjajuht. Ta oli siin 15 aastat boss, kuni eelmisel novembril meie hulgast lahkus. Ta oli tõesti eriline, aga oma peremeheks pidas mu abikaasat Viljarit (53). Läks mitu head aastat, kuni ta mind omaks võttis,“ räägib naine.

Haskid ongi nimelt sellised kutsud, kellel ei võiks vähem suva olla, kas nad on oma omanikule meele järele või mitte – väga isepäised, kes teevad, mida ise tahavad. Kui nad aga sõna kuulavad, on see suur saavutus, mille üle võib suurt uhkust tunda. „Kui Occhi hakkas mind ristperemehena võtma, oli see tõeline vau-hetk, et olen vist juba oma,“ kirjeldab ta hetke, mil looma hüüdis ja too üllatus-üllatus – tuligi!