Tubli eesti mees ignoreerib pahatihti ohumärke

„Elama õpid ka valusate sõnadega, aga sul on lihtsalt vastikum elu,“ nendib koomik ja õppejõud Aleksandr Popov.

Kaalu ja sellega kaasnevate tervisemuredega on Aleksandr n-ö Ameerika mägedel üles-alla sõitnud terve elu. „Olen 1990ndate laps, ägedad välismaa krõpsud ja limonaadid jõudsid just siis Eestisse, vana hea keemia oli alati minuga,“ muigab mees. „Lapsena olin pisut kogukam ja keskkooli minnes päris suur, ülikooli ajal sain kaalu enam-vähem kontrolli alla, aga täiskasvanuelus hakkas jälle rohkem muret tekitama. Õnneks suhkurtõvelaadseid ega muid püsivaid tüsistusi pole esinenud. Mu pikaaegne elukaaslane on kõrge vererõhk.“

Kooli ajal osutusid kehalise kasvatuse tunnid täielikuks piinaks. „Kui õpetaja andis käsu rööbaspuudele ronida, ma juba teadsin, et see on halb mõte – võin seal ju kõikuda, aga kukerpalli enda tervisele ohutult ära ei tee. Kui sealt pea ees põrandasse lendasin, sai ju küll proovitud, aga valus oli ikka!“ Samas on füüsiline valu ajutine, valusad sõnad seevastu ei kao kuskile. „Mind on kritiseeritud välimuse, kaalu, segaverelisuse ja riiete pärast,“ kirjeldab mees. „Olin egiptuse nina ja suurte kõrvadega ülekaaluline poiss, kelle kohta erinevaid asju öeldi. Tänaseks on armkude juba nii palju, et võtan vähem südamesse, aga ära ei lähe valu kunagi. Tekib karm reaalsus, et õpid ka valusate sõnadega elama, aga sul on lihtsalt vastikum elu.“