KILLUKE MAAGIAT ARGIPÄEVA: kirivöö passib mantlile ja kimonole, kotirihmaks või ehteks kaabule

Sügava ja tähendusliku pärandiga rahvariideid me naljalt end argipäevas kandmas ei näe. Või on ajad siiski muutumas?

„Aasta oli 2023, mil mõtisklesin teemal, kuidas tuua rahvarõivaste aksessuaare argipäeva, rohkem kantavaks tänapäevaste riietega. Sõled, helmed, vööd, kirikindad, imelised sukad, lustlikud lahttaskud – need kannavad nii suurt disainväärtust ja kriteeriume, mida omistatakse ka moodsale disainile ehk olla praktiline, läbimõeldud, lahendust pakkuv. See disain on aga vormunud ajas,“ räägib pärimuskultuuri eestvedaja, kultuuriuurija ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia magistrand Kristel Vihman. „Nii sündis idee #kirivööpäev. Ehk kuulutasime välja ühe päeva aastas, kandmaks kõik koos kirivööd muretsemata, on see sobilik või mitte. Loogilise valikuna sai selleks jaanilaupäev, mil igatsetakse tugevamat sidet oma päritoluga.“

Kristel kinnitab hirme, et pärimusliku eseme vastu suurt pühadust tundes ei juleta seda kanda, kardetakse valesti stiliseerida. „Sellist asja, nagu valesti kandmine nüüdisaegsete riietega, ei saa minu arvates olla. Ka vanasti oli kirivöö argiriietel ju ööpäev läbi, toetas tööd tehes keha, omas oma tervendavat maagilist tähendust. Vöö pikkuseks oli kolm ringi ümber piha, seoti seda nii, et iga eelmist paistis veidi järgmise alt. Tänapäevaste riietega on vöö sidumine vabam, kunagi ajaloolise komplekti juures sobimatud rippuvad vööotsad on nüüd hoopis vahva detail.“