NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Osakem läinute kõrval hoida ka elavaid hingi!“

Armastasin juba väikese tüdrukuna hingedepäeva, sest see oli üks väheseid pühi aastas, kus sai küünla akna peale põlema jätta. Päeva tõelist tähendust ei adunud ma isegi pärast oma vanaisa lahkumist – just tema oli esimene, kelle rasket haigust, minekut ja matuseid ma mäletan. Aga selles tegevuses ja küünlaleegi värelemises pimedas öös oli nii palju salapära ja müstikat.

Natuke suuremana olin selle päeva tähendusest teadlikum. Ometi ei suutnud mõista, et kui neid esivanemate hingi nii väga koju oodatakse, miks nad siis ometi ei tule. Või et kuidas üldse saavad Valgamaa hinged Järvamaale jõuda – bussigagi oli tee sinna mitmete tundide pikkune. Pingutasin nende nimel ikka, isegi süüa sai lauale jäetud. Nagu eestlaste rahvakombestik ette näeb. Ka jõulude ajal. Igatahes ei märganud ma midagi, ei ühel ega teisel pühal. Tagasi mõeldes – taevale tänu, et ei märganud, sest ma pole suurem asi kummituste ja tondijuttude austaja ning kui midagi ilmnenuks, oleksin esimesena teki all värisenud.

Mingi hetk, kui neid minemisi oli juba omajagu, tekkis taipamine, et tegelikult on kõik hinged meiega igal ajahetkel. Nende tabamiseks ei pea ootama novembrit ehk kuud, mille pimedus paljude jaoks rusuvaks muudab ja oma sünguses mõtted ka elu mitte nii väga helgetele ja igavikulistele hetkedele viib. Ja et neile hingedele, kes kõik on mind mõjutanud saama selliseks inimeseks, nagu ma olen, võib küünla süüdata iga päev. Olgu see siis kalmistul käies või mõnel suvalisel hetkel. Täpselt siis, kui hing selleks vajadust näeb.