NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | SILJA PAAVLE: „Suunakem lapsi pühi tähistama nii, et neid saadaks läbi aastate muhelemapanev rõõm.“

Olen üks neist, kes on aastaid porisenud halloween’i ehk kõigi pühakute õhtu üle, mil meiegi uste taga näeb aasta-aastalt üha enam kommi või pommi tõotavaid jõnglasi. Tänavu otsisin aga endalegi üllatuseks juba möödunud nädalavahetusel välja ühe patareitoitel kõrvitsa – selle püha peamise sümboli, mis aknal helendades pimedatesse õhtutesse valgust toob. Möödunudsuvine kõrvitsauputus soosib sel aastal tegelikult ka päris köögiviljadesse nägude uuristamist.

Eks uuemate pühadega on nagu on. Täiskasvanuna on neid keerulisem omaks võtta, sest vanemana lubatakse oma südamesse vaid need, mis emotsionaalselt veidi enam puudutavad. Ning tähistama kipud seda, mida oled lapsest saati harjunud.

Aga juba mullu taipasin, et halloween’i vaenamine ei ole väga vastutustundlik nooremate ilmakodanike suhtes, kes on selle püha olemasoluga kasvanud ja seda maast-madalast ka lasteasutustes tähistanud. See on osa nende elu loost, nagu vanematel inimestel mardi- ja kadripäev, ning mitte kellelgi pole õigust sellesse põlglikult suhtuda. Isegi kui see jätab täiesti külmaks.