NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Õpi minu veast ja palun kanna rattaga sõites kiivrit!“

Olen kogu elu manitsenud jalgrattaga sõitjaid kiivrit kandma ja ka ise seda üsna korralikult teinud. Ma ju tean, et kukkudes saadud marrastused paranevad aja jooksul ja ka luud kasvavad kokku, aga peapõrutus võib tekitada pöördumatut kahju ning anda endast märku kogu ülejäänud elu. Eelmisel nädalal aga libastusin. Ja sain kohe ka õppetunni.

Ühel õhtul oli nimelt vaja ratas viia 500 meetri kaugusele. Et sõiduriist pidi sinna maha jääma ja pärast seda oli veel mõte käia poes, riputasin kiivri enne kodutrepi eest lahkumist varna. Ja siis see juhtus. Vihmast libedad tänava (äärekivid) otsustasid anda õppetunni ja 200 meetrit enne sihtkohta lendasin ma pea ees kõrvalolevasse aeda. Põlved lõhki, muhk kasvas sekunditega ja kerge šokk oli ka. Ja valus, oi kui valus. Vaatepilt oli vist nii hirmus, et üle tee tormas minu poole üks noormees, kes palus end mitte liigutada. Kange Eesti naisena ajasin end püsti ja väntasin edasi, adumata, millised vigastused mul täpselt on. Tegelikult nii ei tohiks, endale peaks toibumiseks aega andma.

See valu kestab veel päevi hiljemgi, sest põlved said korralikult põrutatud. Pead katsuda ei taha, kulmu kortsutamine paneb oigama ja sinikas on valgunud ümber silma. Et päris nelja seina vahele end aheldada ei saa, talun inimeste kaastundlikke pilke. Need on teinekord valust hullemadki.