NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Väikeste hetkede märkamine on hinge sees hoidmiseks aeg-ajalt lausa hädavajalik.“

„Mõtlen igal õhtul enne magama jäämist headele asjadele, mis päeva jooksul juhtunud. Harutan need detailselt lahti ja nii saangi uinuda,“ rääkis muusik ja kastmemeister Mait Trink oma igaõhtusest tegevusest, mis aitab tal magama jääda. Tänasest Naistelehest saad lugeda pikemalt, miks see tema jaoks oluline on.

Võtame kasvõi eelmise nädala õhtupooliku Helsingis. Tööpäev ja tarvilikud põnevad kohtumised olid lõppenud ning väike väsimus enne kojusõitu sees. Et ilm oli ilus, valisin kaardilt lähedalasuva kõige rohelisema ala ja seadsin sammud sinnapoole. Seda, mis ma sealt eest leidsin, poleks osanud uneski näha. Väikesed imelised kohvikud, mis viisid justkui Muumimaailma. Laua taha istuma ei mahtunud, ent turgutava jääteega sai end mugavalt mõnulema seada ka väljaspool kohvikuala asuvale soojale kaljunukile. Et seal päikest, sillerdavat lahte ja veepiiril askeldavaid linde jälgida. Olemine oli nii kosutav, et isegi põõsa külge takerdunud ja selle tulemusena rebenenud kleit ei suutnud mind rööpast välja viia. Hoopis vastupidi, läksin seejärel poodi ja ostsin enne laevaleminekut ka uue kleidi, mis hiljem palju komplimente pälvis. Mis võiks ühe naise südant veel rohkem rõõmustada!

Või siis reede hilisõhtune kojusõit mööda Tallinna–Tartu maanteed. Väsimus oli nii suur, et vahepeal vajus kõrvalistmel silm lihtsalt kinni. Kuni … Adavere külje all midagi teeveerel end liigutas. See oli karu! Jah, kohtumised metsaottidega on küll sagedased, kuid mul on õnnestunud seda uhket looma varem vaid korra väga põgusalt näha. Muidugi tegime peatuse ja saime hämarduvas öös kiskjat tänu sellele veidi pikemalt silmitseda, sest majesteetlik loom seisatas metsa poole liikudes aeg-ajalt ja vaatas tagasi. Justkui kontrollides, kas teda ikka nähakse. Kuigi haarasin fotoaparaadi kätte, pilti sellest kohtumisest ei saanud. Aga eks parimad hetked talletuvadki vaid mällu ja see vaatepilt oli igas mõttes uhke.