Näitlejanna Hilje Murel: „Inimese kasvamise juures, aga ka partnerluse ja sõpruse juures, kolleegide seas ning ühiskonnas üldse on väga oluline soe, armastav pilk.“

Tänavune kevad on Hilje Mureli vastu helde – ta pälvis hiljuti Ita Everi Fondi stipendiumi ning oli nomineeritud ka parima naisnäitleja auhinnale. „Tunnen ennast väga elusana,“ ütleb näitlejanna, kes hindab ootamatusi nii elus kui ka loomingus.

Draamateatri teiselt rõdult paistab lavastus „Vend Antigone, ema Oidipus“ kui pilvepiirilt. Kui järg jõuab laval hõbesaabastes ja valges ürbis, justkui inglivarrukatega Hilje Mureli (Agaue) regilaulu eestlaulmiseni, on tema tegelaskujusse koondunud kui issanda püss, metsik emahunt ja kärehull eideke. Midagi nii jõuliselt pöörast ja ootamatut on selles, kuidas ta „Mehetapja Maiet“ laulda raiub, et vaadates jääb suu lahti ja imetlus ei mahu hinge ära!

Ootamatus – see on Hilje jaoks oluline märksõna. „Ma otsin ootamatusi nii iseendas kui ka teiste töid vaadates, artikleid lugedes.“ Agaue rolliga oli näitlejanna nomineeritud parima naispeaosatäitja auhinnale. „Kui töötad koos Anne Türnpuga ja Tiit Ojasooga, siis saalis olija saab loomulikult paueri kätte,“ jagab Hilje tunnustust neilegi, kes aitasid tal rolli luua. „See ei olnud ainult enda teha. Lisaks on mul seal ju veel keeruline pojaga seotud stseen. Olen küll üsna julge näitlejana, kuid laulmist olen oma nõrgaks kohaks pidanud ja traagilisi rolle pisut isegi pelgan,“ annab Hilje aimu, kui pöörase eneseületusega on tegu. Kolleegidelt on ta aga kuulnud vaid imetlust ning nähtu on mõjunud isegi paljunäinutele.