NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: hinge toitvad tegemised taastavad tegutsemistahte ka kõige hullematel aegadel

On alles veebruari lõpp, aga mina tundsin möödunud nädalavahetusel õhus kevadet. Pühapäeval paistis päike erakordselt soojalt, veed vulisesid igast künkaks koondunud mudahunnikust allapoole ning vanas õunapuuaias olid lumikellukesed end paksu lehekihi alt välja pressinud.

Kalendrikevadeni on veel aega; ja kuigi ma ju tean, et lumi jõuab veel viis korda maha tulla ning pakane oma iseloomu näidata, panid need väikesed hetked põue põksuma. Sest midagi ole teha – nii, nagu aasta algus, täidavad ka esimesed kevademärgid südame elevuse ja rõõmuga. On tunne, et jõudu jagub nii võimalikuks kui ka võimatuks ning kõik tegemised sujuvad kui iseenesest. Isegi elu mõte tundub täiesti käeulatuses olevat!

Mida peaks aga tegema, et see helgus püsiks aasta ringi? Et ei tekiks neid hetki, kus silmad kipuvad tuhmuma, energiat napib, motivatsiooni tuleb tikutulega taga otsida ning tegutsemisrõõmu asemel tiksub kuklas vaid kohusetunne? Et see, mida elult tahame, on kuidagi hägune ja arusaamatu?