KIHNU VIRVE LAULIKUD MUUSEUMISSE EI JÕUA! Lapselapsed: „Ta keelas selle ära. Laulude lõpus olid tal isiklikud märkmed.“

„Kutsusime teda emaks, mammaks ja mutiks. See polnud halvakõlaline – mutt või muti oli meil lembesõna,“ räägivad lapselapsed Reena Vart ja Raina Kiviselg 96. sünniaastapäeval rahvalaulik Kihnu Virvest.

„Tunneme mammast väga puudust,“ kinnitavad mõlemad ja teiselt poolt telefonitoru on aimatav suur igatsusvalu. Kunagi elas ühe katuse all kolm põlvkonda ning kui Reena ja Raina ema taevaväravatest läbi astus, said õdedest paljuski Virve lapsed. Raina töötab praegu Soomes ja kui Reenal lõpeb töönädal Pärnus, kihutab ta kohe Kihnu Virve nime kandvale reisiparvlaevale, et sõita koju – saarele. Kui olõd Kihnus sündün ning kasun, siis ikka kihnlanõ olõd ja jääd!

„Mamma oli maja hing. Kojutulek oli alati nii armas – toauks lahti, toit ahjus soojas. Virve ütles alati: „Oi, kui tore, et jõudsid koju, kuidas ma sind ootasin.“ Neist sõnadest tunnen puudust,“ tunnistab Raina. Reenalgi täidab hinge kurbus, et tuba on nii tühi. „Ei ole enam trepil kedagi lehvitamas, kui linna tööle sõidad,“ sõnab naine taluõuel.