Raske diabeedidiagnoos muutis elu päevapealt: „Pidin iga suutäit kalkuleerima ja ei saanud midagi möödaminnes suhu pista.“

„Mäletan hästi segadust, mis mind valdas, kui mul avastati esimese astme diabeet. Õnneks oli ema minu kõrval,“ meenutab Karmen Mikiver. Kuigi see diagnoos võib tunduda maailma lõpuna, ei tundnud Karmen nii.

Karmenil (19) avastati haigus peaaegu juhuslikult ja see oli tegelikult õnnelik juhtumine. Ta oli 11, kui läks perearsti juurde tavapärasesse kontrolli. Sõrme otsast veresuhkrut mõõtes oli selle näit 27,8 mmol/l. Normaalne oleks olnud 5,5. „Mind ehmatas arstide reaktsioon, sest olin siis laps ja ei osanud reageerida. Arstid sattusid paanikasse. Jäin eraldi ruumi ning teise tuppa kutsutud emale öeldi, et mind on vaja kohe viia haiglasse. Teel haiglasse nutsime mõlemad,“ meenutab Karmen. Ta jäi siis üksi haiglasse ning talle määratud arst ravib teda tänaseni.

Talle anti haiguse kohta lugeda erinevat kirjandust, arstid aga õpetasid igapäevaselt, kuidas arvutada süsivesikuid ja insuliinikogust. Piltlikult öeldes sai talle selgeks, milline elu hakkab olema. Justkui eksamiküsimustena uuriti piigalt lõpuks toidupilte näidates, kui palju miski süsivesikuid sisaldab ja palju peaks insuliini süstima. Nüüd tuli enne söömist, magama jäämist ja ärgates veresuhkrut mõõta ning insuliini süstida.